Kui ma kooli läksin oli mul olemas nii julgus kui koht kus laulda. Väikeses maakooli mudilaskooris oli iga liige väga tähtis. Aga tagantjärele olen ma aru saanud, et tegelikult oli nii, et ma ei pidanud lapsena viisi. Mul puudus oskus oma häält juhtida. Minu õnn seisnes selles, et mitte keegi ei öelnud mulle seda!

Minu esimene muusikaõpetaja oli minu suurel soovil valmis mind kooli lauluvõistluseks ette valmistama ja kahekesi laule harjutama. Lauluvõistlus läks kohutavalt – sõnad ununesid, viis läks täielikult aiataha ja silme eest läks mustaks. Ainus, mida ma väga selgelt mäletan on see tunne, kui ma esinemise eest saadud apelsiniga oma kohale istusin ja olin üliõnnelik, et ka minul oli võimalik teiste ette astuda ja laulda.

Mul oli mu julgus, mu lauluõpetaja ja suur tahe harjutada. Areng oli vältimatu! Pääsesin lausa laste muusikakooli ja esinesin lõpuks solistina nii põhikooli kui keskkooli lõpuaktusel.

Gümnaasiumi lõpus oli mul lauluoskus ja koht kus laulda, aga julgus laulmisega tõsisemalt edasi tegeleda kadus ära. Seepärast on mul magistrikraad maastikuarhitektuuris. 🙂

Pärast 1-2 aastat töötamist oma uuel erialal jäin ma majandussurutise kaasabil oma tööst ilma. Leidsin end mõtetelt, et kas nüüd või mitte kunagi ja seadsin sammud muusikaõpingutesse.

Lauluõpetaja töö leidis mind juba õpingute ajal ise üsna kiiresti üles. Lõpetasin oma koolid lauluoskusega ja julgusega seda ka teistega jagada. Aga koht, kus seda teha tuli ikkagi ise luua. Nii sündiski Helisalu Laulustuudio. Muusikatuba, kus saan ise ennast vormis hoida ja harjutada ning oma teadmisi ja õdusat keskkonda teistelegi pakkuda.

Meil on oskused ja teadmised, meil on koht kus laulda. Tule ja harjutame koos. Küll siis kasvab ka julgus!